"HILDEGARDI AIA RAAMAT"
TAIMEKATALOOG / keevitatud funktsionaalne metallskulptuur, disain ja teostus + betoneerimine
@Tornide väljak, Tallinn 2023
"REINKARNATSioon"
KUNSTIKOMPOTT 2019 / valgusskulptuur + mitmetasandiline ruumispetsiifiline installatsioon. Originaalidee väljatöötamine, teostus ja valgusinstallatsiooni workshopiks kavandamine
@Viljandi Aircraft Factory
Viljandi Folk Afterparty 2018
I N S T A L L A T I O N : F I R E / t u l i
aka
“TIME IS THE FIRE IN WHICH WE BURN”
#fullon! #sajaga!
/ keevitatud metallskulptuurid
@Viljandi Aircraft Factory
Some time ago, I had the pleasure of participating in a special project - to be an artist of Viljandi Folk Afterparty and to contribute to the night-time atmosphere of the traditional folk music festival by making sculptures/installations.
Thoughts behind the concept:
Fire had a metaphoric meaning in the installation. Fire, in symbiosis with contemporary works of monumental art, was the bearer and the connector of emotions, the creator of thoughts on these two evenings. In that moment the FIRE united the five elements - earth, water, air, fire, and the universe...
These five elements/forms exist in the world, in nature, in a person, in all the processes and the exchanges of energy around and within us. A human being is a multidimensional creature who is able to exist in all five realities at the same time. Plato believed that these shapes were the foundations of the whole universe. The symbiosis between symbolism and sacral geometry was also the source of my inspiration and directed the form of the sculptures.
…The octahedron (air) symbolized the reality of thoughts, the icosahedron (water) the reality of feelings, the hexahedron (earth) the physical reality, the dodecahedron (the universe) the spiritual reality, and the tetrahedron (fire) symbolized the reality of identity; the latter being the highest of the five. An identity is like a fire - it is able to change in a moment and with a playful ease. So there was also a parallel with the folk festival’s theme of youth. 3 stereotypes - the dreamers, whose minds race as swift as the wind, the doers with golden hands, and the rationalists, who have both feet on the ground.
Thus, the installation consisted of five three-dimensional geometric shapes - the platonic solids, the five realities; and the center of it was time, universal and controlling, the eternal fire of which we burn, #fullon!
NB! Thoughts are like airplanes flying in the air. If you ignore them, there is no problem. If you pay attention to them, you create an airport inside your head and permit them to land! ✈
"4+1 elementi"
ELVA VOLBRIÖÖ FESTIVALI (tule) skulpturaalne kontseptsioonlahendus + 3D kolba originaalmudeli modelleering savis, 2017
"AIAPÄKAPIKK"
/ puit + keevitatud metall, 2012
(Teatavasti on AIAPÄKAPIKK 1 kitši enim levinud sünonüüme. See on aga minu interpreteering 21.sajandi aiapäkapikust.)
Kõrge mäe otsas suures ROOSAS lossis elasid oma muretut poissmeheelu 7 pöialpoissi -------
- mitmete rahvaste mütoloogias tuntud väikest kasvu inimtaoline mütoloogiline olend; mütoloogiate ja kirjanduslike traditsioonide keerukuse tõttu võivad vasted erinevates keeltes olla mitmesugused: eesti keeles päkapikk, inglise keeles Seven Dwarfs ; samuti võivad lastekirjanduses päkapikud olla samastatud pöialpoistega - (Wikipedia)
TORISEJA, kes polnud kunagi millegagi rahul. Ta virises ja vingus iga asja peale nii kõvasti, et lausa imeks pandav on, kuidas ta küll vingumürgitust ei saanud. Kui keegi küsis, kuidas asja paremini teha saaks, siis sai ta vastuseks “Ma ei tea, kuidas õige on, aga sina teed igal juhul valesti.”
- mitmete rahvaste mütoloogias tuntud väikest kasvu inimtaoline mütoloogiline olend; mütoloogiate ja kirjanduslike traditsioonide keerukuse tõttu võivad vasted erinevates keeltes olla mitmesugused: eesti keeles päkapikk, inglise keeles Seven Dwarfs ; samuti võivad lastekirjanduses päkapikud olla samastatud pöialpoistega - (Wikipedia)
TORISEJA, kes polnud kunagi millegagi rahul. Ta virises ja vingus iga asja peale nii kõvasti, et lausa imeks pandav on, kuidas ta küll vingumürgitust ei saanud. Kui keegi küsis, kuidas asja paremini teha saaks, siis sai ta vastuseks “Ma ei tea, kuidas õige on, aga sina teed igal juhul valesti.”
UNIMÜTS, kes ei lasknud ennast mitte millestki häirida ning paraku ei reageerinud ta mitte millelegi. Pigem oli ta kõige peale solvunud, kuna tema peas tiksus mõte “Paganas, mina sind ju ei sega, miks siis sina mind miskite mõttetute küsimustega segad, ahhh?”
HÄBELIK, kes tegi nõupidamiste saalis ennast nii väikeseks, et keegi teda ei märganud, et ta saaks aga rahulikult omi asju toimetada – ajalehete lugeda. Kuivõrd inimeste arvamus luges temale kohutavalt palju, siis eriti halvad olid lood sel juhul, kui tal tuli sõna võtta - tal oli tunne, et kohe toimub “taevakeha katastroofiline kokkuvarisemine”.
AEVASTAJA, kes arvas, et tema kohaleilmumine näitab kõigile, millise kangelasega on tegu. “Oh, vaadake ja imestage - ma tulin siiski kohale. Ahh, kuis kiita võite mind!”
ÕNNESEEN, kes oli eluga rahul ning üritab leida igas asjas positiivset. Ka siis, kui aetakse täielikku jura, leiab ta sealt enda jaoks midagi - kasvõi seda, kuidas ise samas olukorras sellise jama tegemist vältida. Tema unistuseks oli pääsemine viie rikkama riigi hulka.
NINATARK, kes teadis raudkindlalt, et maailmas on ainult üks inimene, kes kõneldavast teemast midagi teab ja see ainuke pädevik, kes siinkandis leidub, on tema. Oma üüratu tarkuse väljendamiseks juhundus ta Murphyist “Ära vaidle lolliga, inimesed ei pruugi teie vahel vahet teha”
DOKTOR, kes oli ilmselgelt antud valdkonna ekspert. Paraku võis juhtuda, et ta võttis üle Ninatarga ja Toriseja kombed ning üritas kaaslastele kaikaid kodarasse visata. Ainus vahe oli selles, et erinevalt kahest eespool nimetatud tegelasest, ta teadis tavaliselt, mida ta räägib - jätkuvalt astmelisest tulumaksust.
-------Ja nad on kindlad, et loss, kus nad oma asju ajavad, on kaljukindel, ja et nende eluviis, kuhu naised ei kuulu, on ainuõige.
Nad istusid, tähtsad näod peas, arutasid oma tähtsaid asju, tegid oma poliitikat ja lugesid oma raha.
Ükskord sattus lossi kurja kuninganna eest põgenenud lumivalgeke, kes päkapikkude mõnusat argipäeva kohe ümber korraldama hakkas. Mõnus õnneaeg oli lõppenud - tuli kätte võtta kirka ja tööle hakata – ei saanud enam toriseda ega unistada, aevastada ega uinuda, õnnes õilmitseda, nina taeva poole upitada ega kaikaid loopida.
-------Ja nad on kindlad, et loss, kus nad oma asju ajavad, on kaljukindel, ja et nende eluviis, kuhu naised ei kuulu, on ainuõige.
Nad istusid, tähtsad näod peas, arutasid oma tähtsaid asju, tegid oma poliitikat ja lugesid oma raha.
Ükskord sattus lossi kurja kuninganna eest põgenenud lumivalgeke, kes päkapikkude mõnusat argipäeva kohe ümber korraldama hakkas. Mõnus õnneaeg oli lõppenud - tuli kätte võtta kirka ja tööle hakata – ei saanud enam toriseda ega unistada, aevastada ega uinuda, õnnes õilmitseda, nina taeva poole upitada ega kaikaid loopida.
Tuli teha rasket tööd ja oma rahvast toita. Aegamööda harjusidki päkapikud oma uue staatusega ja kui kuri kuninganna lumivalgekest veel ära pole röövinud, siis on riigi rahaasjad korras ja päkapikuriigil pole tarvis kääbikutelt laenu lunima minna!
"XY-Q-721"
/ keevitatud metallskulptuur, 2011
ME seisaME ruumi ja lõpmatuse vahel, funktsioonide ja elementide neutraalses kujutluses.
AnalüüsiME teadvustamatust, mis on ruumistatud ehk teadvustatud kujul selja taga, kujutluse suhtes pigem seljataga, seega rõhutatult teadvustamise äärealal, teaME, et sinna saab siseneda ja kusagil on koht seismiseks.
Füüsikud ütlevad, et MEil on empiirilises mõttes tegelikult väga vähe uut avastada. Seega jääb vaid üle juba teadaolevat arendada.
ME üritaME luua tehisintellekti, kes mõtleks edasi sealt, kus mõte jõudis temani ja suudaks ise välja mõelda enda eksisteerimiseks vajaliku energia saamise skeemi - neuroarvuti.
Tekstimasin räägibki teadmise ja olemise kaudu nõndaviisi, et ME ei tea
enam, millest räägitakse. Samas ei tea ME, kas oleks võimalik tungida
üleüldse veel virtuaalsemale ja kujuteldavamale tasandile, realiseerida
virtuaalsust ja lasta töötada masinatel.
MEil on eesmärk - programmeerida virtuaalne intelligents, mis hakkaks iseennast tootma, põhjendama ja kontrollima.
ME ei tea, kuidas saab subjektiivne kaemus tekkida materiaalsest ajuollusest. Kui ME ei tea, kuidas mõtleb inimene, mida siis tahta masinast, mida siis õpetada masinale?
„Ma tean” ja „ma mõistan” on kaks eri asja – võib teada ja mitte mõista. Teadvuse olemust nimetatakse isegi teaduse viimaseks suureks lahendamata probleemiks...
LõikasiME ühe arvutusliku tüki maailmast välja, isoleerisiME ta ja arvutasiME teda. ÜritaME aru saada, mis seal sees on, ning püüaME järele teha. Kui järeletehtud asi toimib samamoodi, tähendab, saiME enam-vähem õigesti aru ja üritaME vastuse baasil uut arvutust teha.
Aga ...arvuti mõjutatud maailm ei taha toimida nii, nagu MEie tahtsiME ja projekteerisiME...
EhitaME arvuteid reaalse maailma sisse, paraku arenevad MEie arvutid natuke omasoodu ja tehisintellekt omasoodu, saades aeg-ajalt kokku ja pakkudes üksteisele tuge.
See mis on, on tegelikult see, mis ei ole või mis on oletatav ja mis tagajärjed sellel kõigel võivad olla või õieti mida seal ei ole...
ME seisaME ruumi ja lõpmatuse vahel, funktsioonide ja elementide neutraalses kujutluses.
AnalüüsiME teadvustamatust, mis on ruumistatud ehk teadvustatud kujul selja taga, kujutluse suhtes pigem seljataga, seega rõhutatult teadvustamise äärealal, teaME, et sinna saab siseneda ja kusagil on koht seismiseks.
Füüsikud ütlevad, et MEil on empiirilises mõttes tegelikult väga vähe uut avastada. Seega jääb vaid üle juba teadaolevat arendada.
ME üritaME luua tehisintellekti, kes mõtleks edasi sealt, kus mõte jõudis temani ja suudaks ise välja mõelda enda eksisteerimiseks vajaliku energia saamise skeemi - neuroarvuti.
Tekstimasin räägibki teadmise ja olemise kaudu nõndaviisi, et ME ei tea
enam, millest räägitakse. Samas ei tea ME, kas oleks võimalik tungida
üleüldse veel virtuaalsemale ja kujuteldavamale tasandile, realiseerida
virtuaalsust ja lasta töötada masinatel.
MEil on eesmärk - programmeerida virtuaalne intelligents, mis hakkaks iseennast tootma, põhjendama ja kontrollima.
ME ei tea, kuidas saab subjektiivne kaemus tekkida materiaalsest ajuollusest. Kui ME ei tea, kuidas mõtleb inimene, mida siis tahta masinast, mida siis õpetada masinale?
„Ma tean” ja „ma mõistan” on kaks eri asja – võib teada ja mitte mõista. Teadvuse olemust nimetatakse isegi teaduse viimaseks suureks lahendamata probleemiks...
LõikasiME ühe arvutusliku tüki maailmast välja, isoleerisiME ta ja arvutasiME teda. ÜritaME aru saada, mis seal sees on, ning püüaME järele teha. Kui järeletehtud asi toimib samamoodi, tähendab, saiME enam-vähem õigesti aru ja üritaME vastuse baasil uut arvutust teha.
Aga ...arvuti mõjutatud maailm ei taha toimida nii, nagu MEie tahtsiME ja projekteerisiME...
EhitaME arvuteid reaalse maailma sisse, paraku arenevad MEie arvutid natuke omasoodu ja tehisintellekt omasoodu, saades aeg-ajalt kokku ja pakkudes üksteisele tuge.
See mis on, on tegelikult see, mis ei ole või mis on oletatav ja mis tagajärjed sellel kõigel võivad olla või õieti mida seal ei ole...
"EVA"
/ keevitatud metallskulptuur, 2010
Maailm, kirev ja pealetükkiv, pöörane oma emotsioonide, tunnete, räige tegelikkusega.
Maailm, hullunud, võimas tuledehiilguses globaal-linn, milles iga komponent, iga detail otsekui tahaks mulle midagi öelda, kurta, halada, kaela määrida.
Maailm, narratiiv, mille sadadest – tuhandetest – miljonitest tegelastest 1 olen mina:
Närviline ja muserdatud inimene, kellega see maailm manipuleerib.
Ei, mitte maailm ise, vaid kuldses tõllas sõitvad selle maailma vägevad – rikkad ja ilusad, võimukad ja julmad – surudes peale oma võimu, allutades ja alistades – kõiki ja kõike!
Need vägevad, nad kisuvad mindki oma haardesse – peibutavad ja meelitavad, annavad ja võtavad, lubavad ja petavad ning jätavad siis mind üksi.
Öeldakse, et must ja valge pole värvid. Must olla valguse puudumine ja valge valgus.
Kas siis, kui valgust pole, on pimedus?
Aga pimeduse taga või ees võib alati olla valgus.
Punane – on see veri?
Pimedus ja veri –valgus ja veri… Tunnen, et midagi on katki, minu ümber ja minu sees.
Olen siin ja ei ole ka. Kus on algus, kus lõpp…
Ja korraga olen üksi, üksi oma valu ja õnnetusega – tühja rahakotiga, ilma sõpradeta, haigena. Petetud ja pettunud.
Halastamatu konkurents, millegi nimel rügamine, mis jätab järele laibad, paremal juhul murdunud hinged.
Aga nemad, need rikkad ja kuulsad, võimukad ja vaprad, naeravad - ,,Ah, sa ei elagi viiesaja krooniga kuus ära? Kuidas nii? Aga – planeeri ja kalkuleeri, arvesta ja arvuta, hoia kokku! –elu ongi karm!“
Väikese inimese elu, minu elu.
Kõigil on kiire, kõik on kuhugi teel, igaühel oma mured, igaühel oma valud….
Mind ei näe keegi, mind ei kuula keegi.
EVA! Ole tubli – ära nuta, ära virise !
…juhi oma eluvankri rattad ise õigetesse rööbastesse !
Maailm, kirev ja pealetükkiv, pöörane oma emotsioonide, tunnete, räige tegelikkusega.
Maailm, hullunud, võimas tuledehiilguses globaal-linn, milles iga komponent, iga detail otsekui tahaks mulle midagi öelda, kurta, halada, kaela määrida.
Maailm, narratiiv, mille sadadest – tuhandetest – miljonitest tegelastest 1 olen mina:
Närviline ja muserdatud inimene, kellega see maailm manipuleerib.
Ei, mitte maailm ise, vaid kuldses tõllas sõitvad selle maailma vägevad – rikkad ja ilusad, võimukad ja julmad – surudes peale oma võimu, allutades ja alistades – kõiki ja kõike!
Need vägevad, nad kisuvad mindki oma haardesse – peibutavad ja meelitavad, annavad ja võtavad, lubavad ja petavad ning jätavad siis mind üksi.
Öeldakse, et must ja valge pole värvid. Must olla valguse puudumine ja valge valgus.
Kas siis, kui valgust pole, on pimedus?
Aga pimeduse taga või ees võib alati olla valgus.
Punane – on see veri?
Pimedus ja veri –valgus ja veri… Tunnen, et midagi on katki, minu ümber ja minu sees.
Olen siin ja ei ole ka. Kus on algus, kus lõpp…
Ja korraga olen üksi, üksi oma valu ja õnnetusega – tühja rahakotiga, ilma sõpradeta, haigena. Petetud ja pettunud.
Halastamatu konkurents, millegi nimel rügamine, mis jätab järele laibad, paremal juhul murdunud hinged.
Aga nemad, need rikkad ja kuulsad, võimukad ja vaprad, naeravad - ,,Ah, sa ei elagi viiesaja krooniga kuus ära? Kuidas nii? Aga – planeeri ja kalkuleeri, arvesta ja arvuta, hoia kokku! –elu ongi karm!“
Väikese inimese elu, minu elu.
Kõigil on kiire, kõik on kuhugi teel, igaühel oma mured, igaühel oma valud….
Mind ei näe keegi, mind ei kuula keegi.
EVA! Ole tubli – ära nuta, ära virise !
…juhi oma eluvankri rattad ise õigetesse rööbastesse !
"Mõttemasin"
/ keevitatud metallskulptuur, 2010
Päevast päeva loobitakse meile regulaarselt toimivatesse kodaratesse võtmeid – võtmeid mõtetele, ideedele, uutele väljakutsetele…
Et avada oma mõtteketti, mõttetöö lukku, vajame me midagi – vajame mõnd võtit!
Ja ratas käib… genereerides väljastpoolt tulnud ideid, analüüsides võtmete profiile, siluette, määrates mõtete raskuse ja suuruse.
Sa oled magnet, mis tõmbab (tahmatult?) enda suunas võtmeid, vabasid võtmeid, õigeid võtmeid, valesid võtmeid…. Toorikuid?!
Püüa kinni see õige ja ava lukk!
Mõtle, mõtle, ….mõtle valed õigeks!
Püüda või mitte püüda?
(võib-olla ei peagi sa püüdma, vaid hoopis vabaks laskma ja mitte magnetiseerima)
Sa võid olla, OLE iseenda võti!
Oska näha vaid lukku, mis tuleb avada
Ja võti ilmub ise.
🗝
Et avada oma mõtteketti, mõttetöö lukku, vajame me midagi – vajame mõnd võtit!
Ja ratas käib… genereerides väljastpoolt tulnud ideid, analüüsides võtmete profiile, siluette, määrates mõtete raskuse ja suuruse.
Sa oled magnet, mis tõmbab (tahmatult?) enda suunas võtmeid, vabasid võtmeid, õigeid võtmeid, valesid võtmeid…. Toorikuid?!
Püüa kinni see õige ja ava lukk!
Mõtle, mõtle, ….mõtle valed õigeks!
Püüda või mitte püüda?
(võib-olla ei peagi sa püüdma, vaid hoopis vabaks laskma ja mitte magnetiseerima)
Sa võid olla, OLE iseenda võti!
Oska näha vaid lukku, mis tuleb avada
Ja võti ilmub ise.
🗝
Lukust lahti?
Niisiis, lükkame mõttemasina tööle !
Niisiis, lükkame mõttemasina tööle !
"We were born to die"
/ keevitatud metallskulptuur, 2011
"Anna aega atra seada..."
/ funktsionaal-interaktiivse ready-made metallskulptuuri disain ja keevitamine, 2012
"XY-Q-722"
/ keevitatud metallskulptuur, 2012
Siit retrospektiivne väide:
superlatiivne on näide,
mis vajab ehk korrektiive -
DESTRUKTIIVNE on olla subjektiivne.
Nii EKSPRESSIIVSELT kui kõlab
DREPRESSIIVNE monoloog...
Näib eksistentsi sekundaarne
IMPRESSIOON !
"TARK EI TORMA / Wise do not rush"
/ raiutud dolomiit + keevitatud raud, 2012
"Pall on ümmargune
- kõike võib juhtuda"
/ Vineerilõige, disainlamp, 2012
"BirdBox"
/ Modelleering savis, 2013
/ Vahast modelleeritud mudelid pronksi- ja alumiinimivaluks, 2013
"Mirror, mirror on the wall, who the realest of them all? That ain't hard, swear to God, these niggas ain't real at all..."
/ Patineeritud kipspealuud, 2012
"Lauto"
/ Puitskulptuur LAUTO Narva Muuseumile, puidupraktika Narva Linnuses 2010
